Ideaaltüüpiline väliseestlane – kas tegelikkus või rahvusromantiline ettekujutus?

Väliseestlane. Mugavuspagulane. Ulgueestlane. Külaliseestlane. Rahvuskaaslane. Hajaeestlane. Globaalne eestlane. Need on vaid mõned näited sõnadest, millega me avalikkuses, akadeemias ja poliitikakujundamises kirjeldame ning mõtestame seda Eestiga seotud kogukonda, kes täna elab Eestist väljaspool.

Need võivad olla inimesed, kes on Eestis sündinud ja siit lahkunud, kuid need võivad olla ka väljaspool Eestit sündinud eestlased. Need võivad olla inimesed, kes pole kunagi Eestis käinud või kes ei räägi eesti keelt. Või inimesed, kes võiksid omada sünnijärgset Eesti kodakondsust, kuid pole seni pidanud vajalikuks seda teha. Need on aga ka lapsed, kes kasvavad täna väljaspool Eestit elavates peredes, kuid kellel on lisaks Eesti kodakondsusele veel mõne muu riigi kodakondsus ning kes räägivad kodus mitut keelt.

Möödunud aastal uurisime, mida selline Eestiga ühel või teisel moel seotud kogukond – nimetagem teda hetkel siis Eesti väliskogukonnaks – mõtleb, mis on tal hästi ja millest tunneb puudust, kuidas ta oma elukohariigis toimetab ning millisel viisil suhtleb teiste kohalike eestlastega. Püüdsime ka aru saada kuidas ta Eestiga suhestub, kas Eestist füüsiline lahkumine tähendab Eestiga ka vaimse sideme katkemist, või on ehk kunagi plaanis Eestisse naasta või elama asuda?

Eestit pole hüljatud ega unustatud

Ühelt poolt näitavad meie globaalse küsitlusuuringu tulemused, et Eesti väliskogukonnad – vaatamata oma suuresti püsivale elule väljaspool Eestit – ei ole Eestist kuidagi kauged, eemal ega võõrandunud. Nad ei ole täiesti teistsugune või eraldiseisev kogukond võrreldes Eestis elavate eestlastega, vaid on vaimselt ja osati ka füüsiliselt Eestiga tugevalt seotud. Enamik neist on oma eluga (uues) asukohariigis rahul ja seal kohanenud, kuid samal ajal püsib neil ka tugev kuuluvusutunne Eestiga. Nad suhestuvad Eestiga aktiivselt mitmel moel ja viisil – alates läbikäimisest oma elukohariigi kohaliku eestlaskonnaga, osalemisega formaalsetes organisatsioonides ning mitteformaalsetes tegevustes, kuni sotsiaalmeedias teiste eestlastega suhtlemise ja Eesti füüsilise külastamiseni. Üle poolte vastanutest tähistavad Eestiga seotud pühasid, ning sarnaselt Eestis elavate eestlastega kasutavad nad oma valimisõigust hääletades aktiivselt Eesti valimistel. Lastega peredest soovib suur osa eesti keelt, kultuuri ja kombeid oma lastele edasi anda ning valdav enamus soovib säilitada ka oma Eesti Vabariigi kodakondsust.

Väliskogukondade rikas mitmekesisus

Samal ajal näeme, et Eesti väliskogukond on väga mitmekesine – ei ole olemas sellist asja nagu ideaaltüüpiline „väliseestlane“, nagu ei ole ka ühtset ja koherentset „väliseesti kogukonda“. Eestlaste väljarände, aga ka potentsiaalse tagasipöördumise põhjused on aina mitmekesisemad ning kombinatsioonis mitmete erinevate neid takistavate ja soodustavate teguritega, enam kui viiendik Eesti väliskogukonna liikmetest on topelt– või mitmikkodakondsusega, üle poolte peredest näivad olevat segapered (kus üks vanem on eestlane ja teine mõnest teisest rahvusest ning kus kodus räägitakse eri keeli), märkimisväärsed erinevused hoiakutes ja suhtumises esinevad nii vanuserühmade lõikes kui põlvkondade vahel, ning isegi kui suurel enamusel Eesti väliskogukonnast on emakeeleks eesti keel, on ligi viiendikul neist nende tegelik eesti keele oskus juba alla nn emakeele tasemel kõneleja taseme.

Eestlus ei ole absoluutne ega jagamatu

Ka kuuluvustunde osas näeme, et tugev kuuluvustunne oma elukohariigi põhirahvusega ei välista mitte kuidagi tugevat kuuluvustunnet Eesti riigi või Eestis elavate eestlastega (ja vastupidi). Teisisõnu – Eesti või eestlaseks olemise identiteet on suurel osal Eesti väliskogukonnast mitmekultuuriline ehk sümbioosis mõne muu (rahvusliku) identiteedi või kuuluvusega. Ning veelgi enam – me näeme tulemustest selgelt ka seda, et osad väljarännanud Eesti venekeelsest elanikkonnast peavad end Eesti väliskogukonna liikmeks ning soovivad tegevustes kaasa lüüa, kuid pelgavad seda teha, sest pole kindlad, kas nad on oodatud.

Kõigele lisaks on Eesti identiteet välismaal teisenemas ka mõistete ja terminoloogia tasandil – ei ole ainult ühte ja konkreetset terminit, mille kaudu eestlased välismaal soovivad ennast defineerida. Nagu siinse teksti alguses sõnastatud, on selle sihtrühma iseloomustamiseks kasutatud mitmeid eri mõisteid – alates etnilise ja osati rahvusromantilise konnotatsiooniga väliseestlasest kuni avatud rahvusluse konnotatsiooniga globaalse eestlaseni. Sealjuures osad ei tunne aga üldse (enam) mingit kuuluvust või seost Eestiga ning tõdevad, et mitte kellelegi ei tohiks omistada või neilt vaikimisi eeldada automaatset kuuluvust ühte või teise kogukonda.

Kuidas edasi?

Seetõttu tuleb hoolega läbi mõelda Eesti väliskogukonnaga seotud mõiste(te) kasutamine nii poliitikakujundamises ja poliitikas kui avalikkuses, aga ka andmete kogumisel, sest ainult mõnda kitsast mõistet või lähenemist kasutades ei pruugi kõnealused ennast selle mõiste sees ära tunda ega reageeri üleskutsetele – olgu selleks siis uuringutes või Eesti riigi tegevustes ning teenustes osalemine.

Kokkuvõtlikult – meie uuringu tulemused näitavad selgelt, et eestlus välismaal on väga mitmekesine, dünaamiline ja pidevas muutuses. Eesti väliskogukondadele tuleb läheneda erinevalt, sest erisused on täheldatavad nii põlvkondade, vanuse, väljarände põhjuste kui ka maailma eri regioonide lõikes. Seega kõik, kes selle sihtrühmaga tegelevad või kes soovivad Eesti väliskogukondade kohta rohkem teada saada, on väga oodatud lugema meie uuringuaruannet!

Kristjan Kaldur
Balti Uuringute Instituudi rände ja lõimumise programmijuht ning Eesti väliskogukondade uuringu projektijuht

* Uuring viidi läbi koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega (RAK) ning selle läbiviimise tellis Välisiministeerium koostöös Kultuuriministeeriumiga.