Lobitöö ehk huvikaitse  – kuidas hinnata selle kvaliteeti ja mõju? 

Hiljuti suurt meediakära tekitanud „Uberi lekked“ ja endise ametiühingute juhi asumine töö- ja terviseministriks tõid taas avalikkuse huviorbiiti lobitegevuse mõiste. Eesti vabaühendused kasutavad pisut justkui lubatu-keelatu piirimaile kalduva „lobitöö“ asemel juba aastaid neutraalsema kõlaga mõistet „huvikaitse“, ehkki sisu on mõlemal sarnane – mingi sihtrühma huvide või õiguste eest seismine, mõjutades selleks kellegi hoiakuid, otsuseid või käitumist.  

Kuid ole sa lobist või huvikaitsja, mõlemal juhul tahad sa, et sinu tegevus oleks võimalikult mõjus. Möödunud kevadel pakkus Vabaühenduste Liit meile põneva võimaluse uurida, kuidas üks organisatsioon võiks oma huvikaitse tulemusi mõõta ehk kuidas aru saada, kas huvikaitsest ka mingit tolku on. Jagame allpool mõningaid leide, mis võiksid pakkuda huvi neilegi, kes end lobistiks või huvikaitsjaks ei pea.  

Kes kaitseb kelle huve? 

Vastavalt sihtrühmale ja eesmärgile saab rääkida kolme sorti huvikaitsest:  

poliitikamuutusele suunatud huvikaitse ehk lobi, mille sihtrühmaks on poliitikakujundajad (selliseks eesmärgiks võib olla näiteks karusloomafarmide pidamise keelamine); 
käitumise või hoiakute muutusele suunatud huvikaitse, mille sihtrühmaks on inimesed ja kogukonnad (näiteks inimeste mõjutamine prügi sorteerima või regulaarselt heategevuseks annetama); 
süsteemide ja praktikate muutusele suunatud huvikaitse, mille eesmärk on muuta organisatsioonide või institutsioonide tavasid ja protsesse (näiteks vabaühenduste riikliku rahastamise süsteemi ümberkujundamine).

*Illustratsiooni autor on Mette Mari Kaljas*

Kui professionaalsed erasektori lobiagentuurid kõrvale jätta, siis vabaühendustest nimetavad end huvikaitseorganisatsiooniks pigem vähesed. Samas puudutab huvikaitse siiski laia hulka organisatsioone – 2019. aasta kodanikuühiskonna arengukava vahehindamine leidis, et 38% vabaühendustest tegeleb ühel või teisel moel huvikaitsega. Kui mõned neist (nt Eesti Üliõpilaskondade Liit) kaitsevad konkreetse sihtrühma huve, siis teised (nt Vabaühenduste Liit) võivad seista laiemate väärtuste ja avaliku huvi eest. 

Kuidas uurida mõjutamise mõju? 

Nagu varasemast uuringute teemalisest blogipostitusest lugeda saab, tuleb oma tegevuste mõju teada saamiseks tehtavat pidevalt analüüsida. Selle aluseks on tegevustest jälje jätmine (ülevaadete-kokkuvõtete koostamine, piltide-videote ning meediakajastuste kogumine), materjali aeg-ajalt üle vaatamine ning tagasiside küsimine. Kui oma tegevusi läbimõeldult ja usaldusväärselt hinnata, on lihtsam neid kohendada, huvilistele põhjendada ja tegevuste jaoks rahastust taotleda. 

Kõlab lihtsalt? Kahjuks on huvikaitse mõju palju keerulisem hinnata kui näiteks ehitatud maantee või korraldatud ürituse mõju. Kui soov on muuta hulga inimeste käitumist, hoiakuid või otsuseid, tuleb mängu hulk keerulisi muutujaid ja nende omavahelisi suhteid. Näiteks Vabaühenduste Liit on juba aastaid seisnud n-ö katuseraha jagamise vastu ehk selle eest, et kodanikuühiskonna riiklik rahastamine oleks läbipaistev, põhineks selgetel hindamiskriteeriumidel ja protseduuridel. Kuid seda, kuidas vabaühendustele Eestis raha jagatakse, mõjutavad lisaks Vabaühenduste Liidu huvikaitsetööle ka teised organisatsioonid, erakondade huvid, tavad ja kombed, kohalik ja rahvusvaheline poliitiline surve, meedia jne.  

Kuna üksiku organisatsiooni mõju kogu selles osaliste ja tegevuste tohuvabohus on pea võimatu välja kalkuleerida, keskendutaksegi huvikaitse mõju hindamisel küsimusele, kas tehtud tegevused tõenäoliselt panustasid soovitud lõpptulemusse (inglise keeles contribution), mitte ei püüta tulemust konkreetsele osalisele omistada (attribution). Viimane oleks võimalik vaid juhul, kui saaksime luua kontrollgrupiks paralleelmaailma täpselt samasuguste tingimustega, aga ilma uuritava huvikaitsealgatuseta. Praktikas paraku võimatu. 

Detailid vs üldpilt 

Huvikaitse mõju hindamise puhul on üheks dilemmaks alati küsimus, kui sügavuti minna. Kui tee-ehituse projekti tulemuste kohta saab üsna tõsiseltvõetavaid järeldusi teha pelgalt arvandmete põhjal, siis huvikaitse hindamine eeldab detailsemat lähenemist. Olulised mõttekohad on näiteks, kas piirduda tegevuste loendamisega (kui mitmel arutelul on osaletud, mitu artiklit või arvamuslugu avaldatud, mitu meeleavaldust organiseeritud) või koguda selle juurde ka osalenute tagasisidet? Kas küsida arvamusi ka laiemalt asjatundjate ringilt? Kas analüüsida lisaks ka teiste valdkonnas tegutsevate organisatsioonide ja inimeste tegevust? Kas piisab leitu üldisest kirjeldamisest või tuleks leide analüüsida organisatsioonide/inimeste tausta vm näitajate põhjal? Uurida võiks kõike, aga praktikas mõjutab hindamise detailsust sageli ajasurve, eelarve ning asjaolu, et hindamiseks vajalikud andmed ei pruugi olla kättesaadavad.  

Mida päriselus tehakse? 

Meie uuring näitas, et ka professionaalsed huvikaitseühendused alles otsivad lahendusi, kuidas huvikaitset süstemaatiliselt hinnata. Kuna tegevuste ja väljundite mõõtmine on kõige kergem, siis sageli sellest alustataksegi – dokumenteeritakse poliitikakujundajatega peetud kohtumisi ja nende sisu, kohtumistel ja teavitusüritustel osalenute arvu, huvikaitseteemal kirjutatud artiklite arvu, klikke ja edasijagamisi. Jälgitakse ka seda, kui sageli ajakirjanikud teemast ja organisatsioonist kirjutavad või kui tihti poliitikakujundajad organisatsiooni poole nõu saamiseks pöörduvad.  

Ent kohtumisel osalemine või artikli lugemine iseenesest veel muutuseni ei vii. Kui tegevuse lõppsiht on muuta näiteks seadust, tuleb mõjutada nende käitumist, kel on võim seadusi vastu võtta. Käitumise muutmiseks tuleb omakorda mõjutada poliitikakujundajate hoiakuid. Hindamise puhul ongi sageli võtmeküsimus, mil määral üks või teine huvikaitsetegevus suutis tungida oluliste mõjutajate pähe ning nende arusaamu mõjutada? 

Üks viis seda aimata on uurida poliitikadokumente, poliitikakujundajate sõnavõtte, arvamusartikleid ja debattide stenogramme, et tuvastada neis viiteid huvikaitseorganisatsiooni tõstatatud teemadele ja ettepanekutele. Kui veab, viitab keegi otsesõnu sinu koostatud materjalile, aga mõjust annab aimu ka sarnase raamistuse kasutamine (milliste sõnadega mingist probleemist räägitakse). Võib ka otse poliitikakujundajatelt tagasisidet küsida. Kui see näib keeruline või kohatu, võib ühe tööriistana kasutada eneserefleksiooni. Kui jagada pärast olulisi kohtumisi või debatte oma meeskonnas tähelepanekuid võtmeisikute hoiakute ja käitumise kohta, tekib aja jooksul ka tunnetus, kui palju teie huvikaitsetegevus võib olla üht või teist isikut mõjutanud.  

Siiski ei tohiks puhtalt sisetundele toetuma jääda. Teadusmaailmast pärit mõiste „triangulatsioon“ on kohane ka huvikaitse hindamisel – see tähendab erinevate uurimismeetodite ja andmeallikate kombineerimist ja nende põhjal tehtud järelduste võrdlemist. Enesehindamist tasub täiendada väliste hindamistega ning kvalitatiivseid hinnanguid muutust kirjeldavate faktide ja arvandmetega. Nii huvikaitsestrateegia kujundamisse kui ka hindamisse tasub kaasata oma liikmeid (vaata nt VATEKi lähenemist), toetajaid ja võrgustikke. See muudab analüüsi usaldusväärsemaks ja annab suurema kindlustunde mõju olemasolust.  

Huvikaitse hindamise sammud 

Esimese sammuna tuleks koostada mõjuteooria või loogiline mudel. See on mentaalne „teekaart“ või lausa visuaalne joonis, mis kirjeldab loogilist seost tegevuste ja taotletava muutuse vahel: Mida ma tahan, et minu tegevuse tulemusel ühiskonnas muutuks? Mis peab eelnevalt juhtuma, et see muutus saaks sündida? Kas mulle kättesaadavad ressursid ja sisendid viivad tõenäoliselt soovitud väljundite ja tulemusteni? Kui sisendite-väljundite-tulemuste-mõju jada on loogiliselt paigas, on lihtsam ka aru saada, milliseid näitajaid ja kuidas üldse hindama peaks (meetodid, andmeallikad). Mainitud „katuseraha“ näitel võiks see loogiline mudel välja näha umbes niisugune: 

Huvikaitse hindamisel on mõistlik keskenduda eelkõige vahetulemustele ja järkjärguliste muutuste jälgimisele. Kuna huvikaitseprotsessid on tavaliselt pikad ja  keerulised, võib põhjusliku seose tuvastamine tegevuse ja lõpptulemuse vahel olla keeruline. Kui aga hoolega jälgida väikeseid muutusi, mis tekkisid iga sammu tulemusel, on lihtsam hoomata protsessi, mis lõpuks suure muutuseni viis. 

Alternatiivselt või täiendavalt saab hinnata hoopis seda, kuidas kasvas huvikaitsetegevuse tulemusel organisatsiooni enda huvikaitsevõimekus. See põhineb eeldusel, et kui organisatsiooni või võrgustiku võimekus on tugev, on tema huvikaitsel tõenäoliselt ka mõju. Siin saab hinnata objektiivseid indikaatoreid, nagu palgalise lobisti või huvikaitsespetsialisti ametikoha olemasolu, huvikaitseks eraldatud eelarve ja töötajate kogemused, aga ka töötajate, juhtkonna ja liitlaste subjektiivset hinnangut huvikaitsevõimekusele ja selle arengule ajas. 

Ent enne kõike seda on tähtis endalt küsida, miks ma seda üldse teen? Mõõta lihtsalt mõõtmise pärast ei ole mõtet – mõõta tasub siis, kui selle tulemusega ka midagi peale hakatakse. Lobitöö või huvikaitse hindamise eesmärk peaks olema selle suurem kvaliteet ja mõju. Nii ei peaks ka hindamine olema eesmärk omaette, vaid huvikaitse strateegilise planeerimise ja elluviimise orgaaniline osa.