Eesti integratsiooni monitooringu autorid lähtuvad ülesandepüstituses valdkondlikust arengukavast „Lõimuv Eesti 2020“. Selles nimetatud eesmärgid põhinevad Eesti Vabariigi põhiseadusel, milles on sätestatud Eesti riigi ülesandena ühelt poolt eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine ning teiselt poolt igaühe õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. „Lõimuvas Eestis 2020“ seatakse strateegiliseks eesmärgiks lõimunud ja sidusa Eesti ühiskonna kujunemine, kus erineva keele- ja kultuuritaustaga inimesed osalevad aktiivselt ühiskonnaelus ning jagavad demokraatlikke väärtusi. Selle eeldus on Eesti püsielanike tugev seos riigiga ühise riigiidentiteedi tugevnemise kaudu, mis omakorda eeldab vastastikust usaldust ja valmisolekut koostööks. Siinne uuring keskendubki nende eesmärkide elluviimist toetavate või takistavate tegurite esiletoomisele.
Integratsiooni monitooringu peamised uurimisküsimused on järgmised.
Monitooringu tulemusi analüüsides on eeldatud, et Eesti rahvastiku lõimumine on pikaajaline protsess, mille eesmärk on ühiseid demokraatlikke väärtusi jagava ja avalikus sfääris eesti keeles suhtleva püsirahvastikuga kultuuriliselt mitmekesise ühiskonna kujunemine. Eesti ühiskonna lõimumise ja stabiilse arengu üks keskne eeldus on selliste hoiakute kujunemine ühiskonnas, mille puhul Eesti riiki ei mõtestata mitte niivõrd etniliste, kuivõrd riigi toimimise demokraatlike põhimõtete (õigusriiklus, võrdsed õigused jne) kaudu.
Lõimumine on kahesuunaline protsess ja seega on üks analüüsiobjekt eestikeelne rahvastik. Kui teistest rahvustest elanike analüüsimisel on keskne uurimisobjekt nende lõimumisvalmidus ja seda mõjutavad tegurid, siis eestlaste puhul uuriti nende hoiakute avatust ühiskonna reaalse mitmekultuurilisuse suhtes ning Eesti arengupotentsiaali teadvustamist kultuurilises mitmekesisuses.