Määratlemata kodakondsusega elanikud Eestis: kuidas edasi?

Äsja IBSus valminud uuringu järellainetustest kirjutavad uuringu juht Kristjan Kaldur ja kommunikatsioonijuht Mele Pesti.

Üks 2025. aasta alguses Eestis enim kõlapinda saanud uuring on IBS rände- ja lõimimissuuna töörühma tehtud määratlemata kodakondsusega elanike analüüs. Uuringul oli kaks väga konkreetset eesmärki: esiteks, tuvastada Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamist toetavad ja takistavad tegurid. Ning teiseks, koostada ettepanekud ja poliitikasoovitused, millega kodakondsuse omandamist saaks senisest veel paremal moel toetada.

Iga korraliku uuringu läbi viimine võtab vähemalt pool aastat. Seetõttu juhtub vahel ka nõnda, et uuringu tulemused omandavad täiendava kaalu ka hoopis muus valdkonnas kui see, mille eesmärgil ta on esialgu ellu kutsutud. Ning nii läks mõneti ka selle uuringuga.

Ootamatult kuum teema

Kui Integratsiooni Sihtasutus mais 2024 uuringu hanke välja kuulutas, polnud kellelgi veel aimu, et pool aastat hiljem tõusetub Eesti poliitikamaastikul väga teravalt küsimus mittekodanikelt valimisõiguse äravõtmise teemal. Nii ilmuski sügisel ja talvel 2024 määratlemata kodakondsusega isikute sihtrühm, ühel või teisel moel, pea igapäevaselt poliitikute kõnedesse, debattidesse, kuluaarivestlustesse ning õhtustesse uudistesse.

Kuigi meie poolt läbiviidud uuringu fookus ei olnud – ega ei pidanudki olema – valimisõiguse, valimiskäitumise ega poliitiliste hoiakute fookusega, sattus koostatud aruanne ning selle tulemused siiski ka tulise poliitdebati keskmesse: Riigikogu istungite saali täiskogu istungitele, Riigikogu komisjonide aruteludesse ning loomulikult ka mitmete poliitikute arvamusartiklitesse.

See on loomulikult mõistetav: ükskõik millise elanikegrupi staatuse üle otsuseid tehes tasub alati lähemalt vaadelda, mida inimesed ise asjadest arvavad. Just seda ei ole aga 33 aasta jooksul, mil Eestis sellise staatusega grupp on, piisavalt tehtud. “Lõpuks ometi tunneb keegi huvi, mida meie arvame Eesti riigist ja meie olukorrast,” oli valdav suhtumine, mida väljendasid 1991 IBS-i küsitlusele vastanud kodakondsuseta Eesti elanikku. Pika uuringute läbiviimise kogemusega IBS töörühma jaoks oli see üsna haruldane juhus, mil nii veebiküsitlusel kui intervjuudel soovis osaleda nii suur protsent sihtrühmast, nii mehed kui naised, nii noored kui vanad. Kodakondsuseta inimesed helistasid meile kümnete kaupa, et veel ja veel rääkida. Mida nad arvavad Eestist, sinimustvalgest lipust ja usaldusest riigi vastu, miks neil pole ikka veel Eesti kodakondsust ja mis neid selleni aitaks.

Saadikud loevad

Veebruari keskel oli kokkuvõttev ülevaade nende inimeste hoiakutest valmis. Samal ajal oli Eesti põhiseaduse muutmise debatt jõudnud nii kaugele, et ettepanek valimisõigust piirata jõudis Riigikogus teise lugemiseni. Rõõm oli näha, et poliitikud ei eira värsket uuringuga tekkinud teadmist. 25. veebruari Riigikogu istungil põhiseaduse muutmise arutelul võeti vastvalminud aruanne jutuks neljal korral. Saadikud tõid enda poolt arutelude käigus välja mõned neist uuringu järeldustest:

– ligi 60 000st Eestis elavast määratlemata kodakondsusega elanikust 65% soovivad endale Eesti kodakondsust ja nad on valmis selleks aktiivselt panustama;

– lisaks on abstraktsem soov Eesti kodakondsuse järele umbes 79%l, mis näitab päris suurt huvi Eesti kodakondsuse vastu;

– määratlemata kodakondsuseta isikud Eestis on hästi mitmekesine rühm;

– kindlasti ei saa öelda, nagu suur osa neist oleks ohuks Eesti Vabariigile või julgeolekule.

Seega andis meie aruanne võimaluse pakkuda sisendit ka debatti, mida uuringut planeerides üldse kavas ei olnudki. 26. märtsil võeti Riigikogus kolmandal lugemisel 92 saadiku poolthäälega vastu otsus, mis võimaldab määratlemata kodakondsusega isikutel hääletada kohalikel valimistel veel tulevastel, kuid mitte enam ülejärgmistel valimistel. Seda pikendatud jõustumisperioodi nimetati ‘päikeseloojangu klausliks’.

Kodakondsus enne loojangut

Nüüd on oluline vaadata, mida on võimalik teha, et nelja-aastase päikeseloojangu jooksul toetada võimalikult palju neid inimesi, kes tõesti Eesti kodakondsust omandada soovivad ja seeläbi ühiskonnaelus kaasa rääkida tahavad. On hea meel tõdeda, et Riigikogu hääletusega samal päeval toimunud koostöökohtumisel Integratsiooni Sihtasutuse, Siseministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja teiste osapoolte vahel arutati läbi ja pandi paika esmane tegevuskava väga praktiliste tegevustega. Nii saame vähendada bürokraatlikke takistusi kodakondsuse taotlemisel, toetada keeleõppega seotud tegevusi ning jagada sihtrühmale paremini sihistatud infot, mis aitab neil, kes seda soovivad, astuda samme Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamise suunal.

Kokkuvõttes: läbi viidud uuring võimaldas lisaks uuringu peamisele eesmärgile anda otsustajatele ka hea võimaluse kuulata selle sihtrühma häält, kelle elusid puudutavaid otsuseid nad teevad. Uuringu tellimise ajal ei olnud teada, et selle tulemused hakkavad suhestuma olulise poliitilise debatiga, kuid seekord see juhuslikult nii läks, ning oli huvitav jälgida, kas ja kuidas tulemusi poliitikakujundajate poolt kasutatakse.

* * *

Loe samal teemal ka uuringu kaasautorite arvamusartikleid:

IBSu analüütik Kirill Jurkov ERR-s:
Määratlemata kodakondsusega elanikud vajavad praktilist tuge

IBSu analüütik Nastja Pertšjonok ajalehes Postimees:
Kes tohib olla eestlane?

Veel meedias uuringu põhjal:

Tiit Kärner ajalehes Postimees:
Kodanikuks olemise sisu on lojaalsusevanne rahvusriigile

Maido Ruusmann ajalehes Lõuna-Eesti Postimees:
Valimisõiguse kokkulepe on käega katsutav