1997. aastal pandi alus Eesti varjupaigataotlejate õiguslikku seisundit ja viibimise aluseid reguleerivale seadusandlusele, kui võeti vastu pagulaste seadus (PagS). Selles defineeriti varjupaigataotleja kui välismaalane, kes Eestis viibides, sealhulgas piiripunktis, taotleb Vabariigi Valitsuselt varjupaika. Uus nn pagulaspoliitika periood sai alguse 2004. aastal kui Eesti ühines Euroopa Liiduga. Alates 2006. a. hakkas kehtima välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (VRKS), mis asendas pea üheksa aastat kehtinud pagulaste seadust. Alates sellest ajast on olukord varjupaigataotlejate ning kaitse saajate hulgas märkimisväärselt muutunud.
Lisaks varjupaiga taotlemisele ning kaitse saamisele on üks osa varjupaigasüsteemi toimimisest ka välismaalase koduriiki tagasipöördumine. Tagasipöördumine võib olla Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) või Kaitsepolitsei (KAPO) poolt langetatud otsus, mis kohustab Eestist lahkuma Eestis kehtiva viibimisaluseta välismaalast, sh tagasilükkava otsuse saanud varjupaigataotlejat või varjupaiga taotlemisest loobunud ja koduriiki tagasi pöörduda otsustanud varjupaigataotlejat.
Kõigile neile sihtrühmadele ehk kaitse taotlejatele, saajatele ja tagasisaadetavatele korraldatakse individuaalset nõustamist. Nõustamise eesmärk on pakkuda välismaalasele kogu rahvusvahelise kaitse ja/või lahkumiskohustuse menetluse vältel talle arusaadavas keeles tasuta usaldusväärset ja erapooletut teavet tema õiguste ja kohustuste kohta. Sellist nõustamist osutatakse vahetult nii majutuskeskuses, kinnipidamiskeskuses, Politsei- ja Piirivalveameti prefektuuride ametiruumides kui ka kirjalikult ja telefoni teel. Lisaks võib välismaalane, kes on inimkaubanduse ohver, saada Sotsiaalkindlustusametilt ohvriabi korras nõustamisteenust ja Tööinspektsioonilt töötamisega seonduvat nõustamisteenust.
Kuivõrd tõhus ja kvaliteetne nõustamissüsteem on aluseks taoliste eesmärkide saavutamisele, on siinse uuringu keskne eesmärk analüüsida, milline on praegu pakutav ja toimiv nõustamissüsteem, ning teha praktikas rakendatavaid ettepanekuid ja soovitusi teenuse parendamiseks.
Uuringul on kaks laiemat eesmärki:
Uuringu eesmärkide saavutamiseks toetutakse sekundaarallikate analüüsile ning kombineeritakse erinevaid kvalitatiivseid meetodeid – individuaalintervjuusid ja fookusrühmaintervjuusid nii siht- kui sidusrühmaga. Lisaks valideeritakse tulemusi rahvusvahelise kaitse taotlejate, saajate ja tagasisaadetavate nõustajate ning menetlejatega, sh Siseministeeriumi esindajatega.