Eesti keeleseisund

Uuringu eesmärk oli välja selgitada eesti keele ja võõrkeelte staatuse, õppe, uurimise ja arendamise olukord nii Eestis, kui ka väljaspool Eestit. Selleks anti ülevaade eesti keele ja teiste keelte seisundist, selgitati iga valdkonna uurimisobjektide tugevad küljed ja arenguvajadused, analüüsiti viimase 15 aasta arengutendentse ja probleeme.

Uuring on eelkõige alus loodavale „Eesti keelestrateegiale (2018−2027)”, kuid samuti tutvumiseks kõigile huvilistele. Uuringutulemuste aluseks on intervjuuainestiku analüüs, mis võimaldas avastada uut ja põhistada olemasolevat informatsiooni, seda täiendab ka sekundaarsete andmete (kirjeldav) analüüs. Uuring kestis detsembrist 2016 maini 2017. Kõik intervjuud keelepoliitika valdkonna rakendamise ja arendamisega seotud partneritega, EKA ja VKSi elluviijate ja arvamusliidritega (13 individuaalintervjuud ning 14 grupiintervjuud) tehti 2017. a märtsis.

• Uuringu peamised tulemused, mida täiendavad uuringuaruandes toodud soovitused Eesti keeleseisundi olukorra parendamiseks, on järgmised:
• Eesti keelel on riiklik staatus ja Euroopa Liidu ametliku keele staatus, ent on piirkondi (venekeelse enamusega Ida-Virumaa linnad, väliseesti ja hargmaised eesti kodukeelega kogukonnad) ja valdkondi (kõrgharidus, IT), kus eesti keele de facto staatus on nõrgem ja haavatavam.
• Eesti keele maine on valdavalt hea, paljud mitte-eesti ema- ja/või kodukeelega inimesed soovivad eesti keelt õppida, nii teisest rahvusest püsielanikud kui ka uussisserändajad.
• Eesti seadusandlus ei toeta veel täiel määral mitmekeelsust. Mitmekeelsust kui nähtust/praktikat ja mitmekeelseid hoiakuid tuleks veelgi enam soosida ning toetada eesti keele kõrval teiste keelte mainet.
• Eesti keele kui teise keele õppe põhirõhk on seni liigselt olnud gümnaasiumiastmel – ressursid tuleb koondada eesti keele õppele põhikoolis (ja alushariduses). Põhikooli lõpetajate kasin eesti keele oskus kandub omakorda edasi järgmistesse haridusastmetesse. Probleemiks on nii õpetajate pädevus ehk õpetamismeetodid ja õpetajate eesti keele oskus, aga ka metoodikate ja õppematerjalide kättesaadavus jmt seonduvad teemad.
• Eesti keele õpetajate ja võõrkeeleõpetajate puhul on õpetajaameti atraktiivsusega üldiselt samasugused probleemid nagu ülejäänud õpetajaskonnas. Tööjõupuudus loob surve võtta tööle erialase kvalifikatsioonita inimesi või kutset alles omandavaid üliõpilasi.
• Üha enam toetatakse ekspertide hulgas mõtet, et võõrkeelte õpe peaks senisest oluliselt suuremal määral algama juba alushariduses. Sarnaselt eesti keele õppega (nii emakeele kui ka teise keelena) ei piisa ka võõrkeelte õppeks alushariduses pädevaid õpetajaid, küsimus on samuti sobivate meetodite rakendamises.
• Ingliskeelse õppe osakaal kõrghariduses on viimase kümne aasta jooksul nii üliõpilaste arvu kui ka õppekavade järgi järsult suurenenud. Kõrgkoolide rahvusvahelistumise seisukohast on see positiivne areng, kuid ettevaatlikuks teeb kõrghariduse keelekasutuse mõju eelnevate haridusastmete keelekasutusele. Seega mõjutab kõrghariduse ingliskeelestumine ühiskonda palju laiemalt.
• Nii täiskasvanutel kui ka noortel on mitmeid võimalusi osaleda keeleõppes väljaspool haridussüsteemi, kuid valdkond on vähe reguleeritud ning keeleõppe kvaliteet ei ole ühtlane.
• Välismaal suurtest keskustest eemal olevad väliseestlased ei pääse lihtsalt rahvuskaaslaste kogukonna infovälja, mistõttu rahvuskaaslaste programmi lahutamatu osana tuleb jõuda ka välismaal elavate eestlaste infovälja.
• Mitmekesisus ja selle väärtustamine on muutumas üha olulisemaks aruteluteemaks, mistõttu on vaja nõustada ja toetada mitmekeelsuse edendamisel mitmekeelsete laste vanemaid.
• Järjepidevalt ja ühtse riikliku süsteemi kaudu on vaja toetada murdekeelte õpet ja säilimist, kui on selle murdekeele kasutajaid (sh õppijaid).
• Uus-sisserändajate keeleõpe ei vasta tänastele vajadustele: vähene on eesti keele õppe tundide arv, on palju ebakindlust nende uus-sisserändajate õpetamisel, kellega puudub ühine vahenduskeel; rahvusvahelise kaitse saajate keeleõppe pakkumisel ja rahastamisel esinevad paralleelsed süsteemid ja rahastusskeemid (tundide arvul põhinev vs maksimaalsest summast lähtuv, kohustuslik seotus ühe keeleõppeasutusega vs võimalus ise õppeasutust valida).
• Viipekeele tõlke teenus ei ole piisavalt kättesaadav eelkõige viipekeele tõlkide vähesuse tõttu. Oluline on säilitada viipekeele tõlkide väljaõpe, et parandada teenuse kättesaadavust.
• Eesti keele oskus ja keele õpe on lahutamatult seotud ühiskondlike lõimumisprotsessidega, mis muudab keelega seotud küsimused ministeeriumideüleseks valdkonnaks. Keeleoskus ja -õpe ei ole seotud ainult haridus- ja teadusministeeriumi (keelepoliitika) ning kultuuriministeeriumi (lõimumispoliitika) vastutusalaga. Suurim ülesanne on kõik osalised kokku viia ja koostööks motiveerida.
• Eestikeelsete teadusajakirjade probleemiks on napp inimressurss, spetsiifilisel teemal pädevate inimeste vähesus, mis mõjutab retsenseerimise kaudu ajakirjade kvaliteeti.
• Riiklik keeletehnoloogia programm võimaldab tagada pikemaajalise ja järjepideva keeletaristu arengu. Puudu on ühtne kasutajasõbralik keskkond, kus kasutaja saaks kasutada kõiki keeletaristu komponente ühes kohas.
• Keeleinspektsiooni maine vajab parandamist ning funktsioonid ümberkujundamist. Kuigi need on aastatega muutunud, vajab keeleinspektsiooni roll ja funktsioonid endiselt läbimõtlemist just keelekasutuse ja -õppe parandamises.