Siinne uuring annab esmalt ülevaate sellest, kuidas Eesti koolides inimõigusi käsitletakse, millised on õpilaste, õpetajate ja kooli juhtkonna hoiakud inimõiguste suhtes, ning kuidas inimõiguste alaste teadmiste rakendamist toetatakse. Samuti antakse ülevaade sellest, kuidas avalduvad inimõigused ja nende alusväärtused (sh võrdsus, inimväärikus, kaasamine, mittediskrimineerimine) Eesti hariduspoliitilistes dokumentides ja kuidas need avalduvad uuringu valimis olevates Eesti koolides ja nende koolide koolikultuuris.
Eesti kui demokraatliku riigi kestlikkus põhineb inimõiguste austamisel – riigil on mh kohustus nii oma kodanike kui ka rahvusvahelise üldsuse ees kaitsta ja edendada inimõigusi, mis loovad igale inimesele võimaluse elada vabalt, turvaliselt ja väärikalt. Üks võimalus inimõigusi ühiskonnas paremini edendada on teha seda inimõiguste põhimõtete rakendamise kaudu haridussüsteemis. Selline lähenemine on oluline ja vajalik kõigi inimõiguste kasutamise ja praktilise kaitse jaoks. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 26(2) kohaselt peab haridus “olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamise suurendamisele”. Vajadust pühenduda inimõiguste haridusele erinevates aspektides on välja toonud nii rahvusvahelised organisatsioonid, sh Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA) kui ka mitmed teised inimõiguste kaitse ja edendamisega tegelevad organisatsioonid Eestis.
Inimõigusi Eesti koolides õpetatakse ning õppekavades kirjeldatud taotletavate õpitulemuste ja erinevate tegevuste kaudu on need osalt integreeritud ka koolide õppekavadesse ja õppetöösse. Samal ajal on tõstatunud küsimusi, kui detailselt või pealiskaudselt inimõiguste õpetamisele ja rakendamisele on lähenetud; kas ja millisel määral inimõiguste käsitlemine läbi ajaloolise vaate (nt inimõiguste rikkumine minevikus) kasvatab teadmisi, toetavaid hoiakuid ja oskusi inimõiguste kasutamiseks tänapäeval. Samal ajal on klassikollektiivid nii Eestis kui ka mujal maades tulenevalt demograafilistest, sotsiaalsetest ja rändeprotsessidega seotud arengutest muutumas üha heterogeensemateks: koolides tuleb senisest enam tähelepanu pöörata õppijate kultuurilistele, etnilistele, usulistele, ideoloogilistele ja soolistele taustadele. Inimõiguste hariduse laiem eesmärk peab seega olema ka rahumeelse kooseksisteerimise tagamine, mille eelduseks on teineteise tunnustamine võrdsete inimõigustega inimestena erinevustest hoolimata. Inimõiguste hariduse oluline eesmärk on õpetada asju nägema teise, erineva tausta ja elukogemuse inimese vaatenurgast.
Seetõttu on küsimus inimõiguste õpetamisest või õppimisest laiem kui vaid formaalõppe sisu: inimõiguste haridus peaks hõlmama terviklikult kogu õppekorraldust ja koolivälist tegevust ning arvestama sellega, kas ja kuidas toimub inimõiguste teema käsitlemine väljaspool klassiruumi, seda nii kooliõpilaste peredes, mitteformaalhariduses kui ühiskonnas laiemalt. Kuna inimõiguste universaalse käsitluse aktsept ühiskonnas toimub demokraatlike iteratsioonide kaudu, ei piisa inimõiguste hariduses vaid globaalsete põhitõdede teadvustamisest ja kooliviimisest, st nende vaid teoreetilisel või teadmiste tasandil õpetamisest. Teisisõnu eeldab inimõiguste haridus mitte ainult teadmiste edastamist universaalsete inimõigusnormide kohta, vaid ka õppimise ja õpetamise korraldamist inimõigusi austaval viisil ning inimeste võimestamist neid õigusi austama ja kasutama. Teisisõnu on inimõigustega seotud teadmisi vaja edastada tegevuste ja eeskujude kaudu, tuginedes kaasaegsele õpikäsitusele, mis on loomult interaktiivne, õpilaskeskne ja kaasav.
Kuigi inimõiguste haridus on Eesti haridussüsteemis juba formaalselt omaks võetud, on küsimus eelkõige selles, kuidas inimõiguste õpetamise põhimõtted on ühtsel kujul formuleeritud ning kuidas neid süsteemselt ja läbivalt õppetöös rakendatakse. Haridus- ja Teadusministeerium on koostamas inimõiguste hariduse kontseptsiooni, mis on seadnud endale ülesandeks anda ühtsed suunised inimõiguste paremaks lõimimiseks eri valdkondades, sh haridussüsteemis. Kontseptsiooni eesmärk on kirjeldada põhimõtted, mille alusel on võimalik muuta inimõiguste hariduse rakendamine selge määratluse ja raamistiku kaudu süsteemseks ja tõhusaks ning kujundada ühtsed arusaamad sellest, miks on vaja tõsta teadlikkust inimõiguste haridusest, milleks see vajalik on ning kuidas seda hariduses ja noorsootöös ellu viia. Käesoleva uuringu laiem eesmärk on seega anda sisend ja informatsioon kontseptsiooni koostamiseks.
Uuringu tulemuste põhjal tehtud järeldused on omakorda aluseks uuringuaruande lõpus väljatoodud soovitustele, mis loodetavasti leiavad kasutust inimõiguste hariduse kontseptsiooni loomise protsessi käigus.
Uuring ja selle järeldused tuginevad eelkõige kvalitatiivsele andmekogumisele Eesti koolides. Uuringu käigus viidi 2017. aasta kevadel ja sügisel läbi 25 fookusgrupi intervjuud 10nes Eesti koolis (vt täpsemalt valimi moodustamise põhimõtteid uuringu metoodikas Lisas 1). Samuti viidi läbi 4 ekspertintervjuud inimõiguste valdkonnaga või inimõiguste haridusega seotud ekspertidega. Taustainfo koondamiseks ja tulemuste laiemasse konteksti paigutamiseks teostati ka sekundaarallikate analüüs koolikorraldust puudutava seadusandluse osas Eestis ning vaadeldi koolides kehtestud dokumente (strateegiad, kodukord, õppekava jmt), kas ja mil määral sisalduvad neis inimõiguste (hariduse) alased elemendid. Samuti kaardistati teiste riikide – Soome, Holland, Island ja Austraalia – head praktikad inimõiguste edendamisest koolides ning kirjeldati nende riikide arenguid inimõiguste hariduse haridussüsteemi integreerimise vallas.