2013. aastal täitus 15 aastat hetkest, mil valitsus kiitis heaks esimese riikliku integratsiooniprogrammi “Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007” ning alustas lõimumist toetavate tegevuste elluviimist. Nõukogude perioodilt päritud ja iseseisvuse algaastatel süvenenud rahvuslikult lõhestunud ühiskonna ees seisvad väljakutsed olid suured, kasvõi vaadates seda, kui suur oli määratlemata kodakondsusega inimeste arv. Eestit oli tema vähemuste poliitika pärast kritiseerinud nii rahvusvaheline avalikkus kui naaberriik Venemaa.
Vahepealse aja jooksul oli tänu arvukatele sotsioloogilistele uuringutele teadmised lõimumise probleemidest oluliselt täienenud ning nii sise- kui välispoliitilistest muutustest mõjutatuna oli esile kerkinud ka uued väljakutsed. Eesti oli saanud Euroopa Liidu liikmeks ning Eesti kodakondsuse kui Euroopa Liidu kodakondsuse sümboolne väärtus on selle tõttu tõusnud. Samal ajal on tugevasti pead tõstnud naaberriigi Venemaa rahvuslik eneseteadvus, mis võrdsel määral mõjutab Eestis lõimumispoliitika edu või ebaedu. Lõimumispoliitika revisjoni kutsus esile ka 2007. aastal lahvatanud Pronkssõduri kriis.
Viisteist aastat oli paras aeg selleks, et põhjalikumalt üle vaadata, mis selle perioodi jooksul on saavutatud ning kuidas on lõimumisprotsess Eesti ühiskonnas on kulgenud. Käesolevas analüüsis esitatakse lihtne ja ülevaatlik pilt Eesti riigi poliitikatest ja lõimumisprotsessist viimase kümnendi jooksul. Lõimumisprotsessidest ülevaate andmisel võeti aluseks integratsiooni monitooringud, mida oli 2012. aastaks läbi viidud viis (2000, 2002, 2005, 2008, 2011).