Kuigi mikrokvalifikatsioonide kasutuselevõttu ja toetamist on kirjeldatud mitmes Eestile väga olulises kavas ja suunises, on seni analüüsimata Eesti kutse- ja haridussüsteemi valmisolek mikrokvalifikatsioone ehk õpiampse pakkuda. Uuringu eesmärk oli analüüsida välisriikide praktikat mikrokvalifikatsioonide pakkumise reguleerimisel ja kasutamisel ning sellele analüüsile ja Eesti ekspertide hinnangutele toetudes kirjeldada Eesti võimalusi ja valikuid mikrokvalifikatsioonide kasutuselevõtmisel haridus- ja kutsesüsteemis.
Uuringus kasutati dokumendianalüüsi, et koguda kokku valitud riikide praktika ning analüüsida Eesti konteksti ehk süsteemi, kuhu mikrokvalifikatsioonid peaksid sobituma; poolstruktureeritud intervjuusid (koos andmepäringutega) dokumendianalüüsi täienduseks Eesti ning uuritavate riikide ekspertide-spetsialistidega; fookusgrupi intervjuusid kõrg- ja kutsehariduse ekspertidega, täienduskoolituse, kutse- ja tööandjate esindajatega.
Uuring koosnes kahest peamisest osast. Esimeses osas vaadeldi mikrokvalifikatsioonide kasutamist teistes riikides. Uuringus võrreldi kuue riigi – Austraalia, Hiina erihalduspiirkonna Hongkongi, Iirimaa, Prantsusmaa, Singapuri ja Uus-Meremaa – mikrokvalifikatsioonide süsteemi või muu sarnase süsteemi rakendamise praktikaid. Sealjuures tehti ülevaade riikide süsteemidest ning kirjeldati võrdlevalt mikrokvalifikatsioonide rakendamist järgmistes aspektides – mikrokvalifikatsioonide ülesehitus, sihtrühmad, pakkujad, võrreldavus üldise kvalifikatsioonide süsteemiga, mikrokvalifikatsioonide maht, maksumus jms. Riikide võrdlemiseks loodi ka põhjalik võrdlustabel.
Uuritud riikides on mikrokvalifikatsioonid loodud elukestva õppe edendamiseks ning tööturu vajadustele kiiremini reageerimiseks, vähem on nende pakkumisel mõeldud haavatavamatele, sh madalama haridustasemega sihtrühmadele. Eestil tasub uuringu tulemuste, sh riigi süsteemidele antud hinnangute ja kriitika valguses võtta ennekõike eeskuju Uus-Meremaa ja Iirimaa näidetest. Uus-Meremaal on küllalt terviklik süsteem, mis ei ole osa kvalifikatsiooniraamistikust, kuid on sellega seotud. Seejuures on võimalik pakkuda ja omandada erinevaid, sh erineva põhjalikkusega kvaliteedikontrolli läbinud mikrokvalifikatsioone. Sedasi on välditud erinevate kvalifikatsioonide ühildamise vaevalisust, kuid on olemas võrreldavus kvalifikatsiooniraamistikuga ning vabadus pakkuda ja omandada endale sobiva kvaliteedikinnitusega mikrokvalifikatsioon. Iirimaa on sobilik eeskuju, sest seal on mikrokvalifikatsioonid seotud riikliku kvalifikatsiooniraamistikuga ning nende omandamine on tehtud võimalikult lihtsaks, sh on olemas andmebaas erinevatest mikrokvalifikatsioonidest, nende pakkujatest, õppekavadest, omavahelistest kombinatsioonidest jms, soodustades sel moel kiiresti sobiva enesetäiendamise võimaluse leidmist. Ka on väärt kaalumist Prantsusmaa isikliku ümber- ja täiendõppe konto, mis soodustab tööealiste inimeste osalemist koolitustel, et kasutada maksimaalselt ära igal aastal lisanduvat koolituskrediiti.
Teises osas anti ülevaade Eesti kutse- ja kõrgharidussüsteemidest ning täienduskoolitusest, mikrokvalifikatsioonide tunnustega võimaluste kasutamisest juba praegu ning mikrokvalifikatsioonide pakkumise plaanidest. Ülevaates paistab silma ka ülikoolide initsiatiiv mikrokvalifikatsioonide (antud juhul mikrokraadide nimetusega) pakkumisel, seda nii täienduskoolitustena kui ka senisest potentsiaalselt paindlikuma osakoormusega õppena töötavatele täiskasvanud õppijatele. Seejuures on ettevõtete ja kõrgharidusasutuste koostöös loodud programm „Koolituskrediit“, mis on oma eesmärkide poolest hea eeskuju mikrokvalifikatsioonide süsteemile, kuigi piiratud pakkujate ja omandajate ringis. Seejärel analüüsiti mikrokvalifikatsioonide rakendusvõimaluste sobivust Eesti konteksti.
Eesti praegune suundumus – mikrokvalifikatsioonide pakkumine ülikoolide kaudu või selle planeerimine ja sel moel paindlikuma õppe pakkumine – sobib kokku teiste riikide mikrokvalifikatsioonide eesmärkidega. Lähtudes Eesti erinevates strateegiates rõhutatud eesmärkidest ja ka selles uuringus korduvalt tõstatatud võimalusest, et a) väikesemahuline õpe õpiampsudena võiks sobida elukestvas õppes vähem osalenud sihtrühmadele ning olla nende kaasamisvõimaluseks, ning b) et ettevõtetega koostööd soodustades on võimalik õpet praktilisemaks ja tööturu nõudlusele paremini vastavamaks muuta, on riigil võimalik sekkuda ja suunata, kas ja kui palju – lisaks õppe paindlikumaks muutumisele – ergutab mikrokvalifikatsioonide pakkumine kiiret vajalike kompetentside omandamist ja vähemate kompetentsidega inimeste senisest aktiivsemat täiendõppes osalemist. Uuringu tulemusena on näha, et valitsustel on üsna keskne roll mikrokvalifikatsioonide arendamisel ja süsteemi toetamisel.
Uuringus nähakse riigi sekkumise võimalusi järgmiselt: 1) riik ei sekku, 2) riik defineerib mikrokvalifikatsiooni, 3) riik hindab ja tagab mikrokvalifikatsiooni kvaliteedi ning 4) riik suunab mikrokvalifikatsioonide tellimise kaudu nende paremat vastavust ühiskonna vajadustele. Kõigi nende valikute erinevad eeldused on teatud määral täidetud, nende rakendamine tooks kaasa erinevad tulemused ning sellega kaasneks omad ohud ning erinevad võitjad ja kaotajad. Seejuures toob suurem sekkumine ja reguleerimine kaasa rohkem muudatusi, suurema administratiivse koormuse ja kohati väiksema paindlikkuse, aga samas ka parema võimaluse täita mitmeid eesmärke, mis on mujal maailmas mikrokvalifikatsioone luues seatud. Need neli stsenaariumit väärivad riigi ja teiste seotud osaliste edasist kaalumist ja täpsustamist.