Uuringu eesmärk oli välja selgitada puhkuse andmise süsteemi vajadus hooldusperedele. Perede ootuste ja vajaduste täpsustamiseks kaasati rühmaintervjuudega uuringusse hoolduspered, peretoetajad ja lastekaitsetöötajad.
Aruandest selgub, et paljud hoolduspered kogevad märkimisväärset füüsilist ja emotsionaalset koormust, mis kaasneb traumakogemusega laste eest hoolitsemisega. Enamik intervjueerituid väljendasid puhkusevajadust hoolduskohustusest, kuid sageli jääb selline vajadus märkamatuks või tunnistamata. Eriti juhul, kui puudub usaldusväärne tugivõrgustik ja KOV-i toetus.
Hoolduspered vajavad puhkusevõimalusi, mis varieeruvad paaritunnistest ajavahemikest kuni nädala-kahe pikkuse perioodini. Täpne puhkusevajaduse pikkus on individuaalne ning sõltub konkreetse pere vajadustest. Uuringus osalenud pered on üldjuhul saanud puhkehetki tänu lähiperekonnale, hoolduslaste bioloogilistele vanematele ja sugulastele, lapsehoidjatele, laagritele ja huviringidele.
Kõigil hooldusperedel ei ole selliseid võimalusi ja nad vajaksid KOV-i või riigi nügimist ja tuge puhkamiseks. Puhkehetkede võimaldamine on keeruline olukorras, kus laps on keskmisest suurema traumakogemusega ja/või erivajadustega ning lähiümbruses pole vastavate oskustega hoidjaid. Suure takistusena tulid välja ka probleemid KOV-i lastekaitsespetsialistide või teiste ametnikega suhtlemisel, bürokraatia ja regulatsioonidega seonduvad kohustused, pidev selgitamiskohustus ning hooldusperede toetamise süsteemi killustatus. Puhkuse võtmise võimalusi mõjutavad ka KOV-i rahalised piirangud teenuste pakkumiseks ja hüvitamiseks ning perede rahalised piirangud teenuste tarbimiseks. Läbivalt tuli välja, et täna ei ole piisavalt võimalusi traumakogemustega lastele lühiajalise asendushoolduse pakkumiseks.
Kui puhkuse võtmise võimalused paranevad, lisandub puhkusevõimaluste kasutamisel väljakutsena sildistamise vähendamine. Seda nii KOV-i spetsialistide kui ka ühiskonna poolt. Oluline on luua turvaline ja toetav õhkkond teenuste tarbimiseks.
Hooldusperede puhkusesüsteemi eesmärk peaks olema perede toetamine lapse kasvatamises ning laste hooldusperedest eraldamise ja seeläbi traumakogemuse suurendamise ennetamine. Seega peab puhkusesüsteem toetama nii hoolduslast kui ka hoolduspere kui tervikut. Perede ja hoolduslaste erisusest tulenevalt peab pakkuma mitmekesiseid puhkuse võtmist soodustavaid teenuseid ja iga pere peaks puhkuse võtmise täpsemad meetodid ja kestvuse saama ise valida, et lapsed ja pered tunneksid ennast turvaliselt.